Puisniidud hakkasid meie muistsete asulakohtade ümber kujunema 7000−8000 aastat tagasi. Nende pindala märgatav suurenemine algas umbes 4000 aasta eest karjakasvatuse levimisega. 19. sajandi lõpul oli puisniitude pindala 850 000 ha ehk ligi 18% Eesti territooriumist.
Puisniitude pindala hakkas kiiresti vähenema 1950. aastatel, kui suurtootmisele üleminekuga kadus vajadus väikeste metsaheinamaade ja -karjamaade järele. Hooldamata puisniidud võsastuvad umbes 5−10 aastaga.
Puisniidu hooldamine on töömahukas. Selleks, et niidule kujuneks liigirikas taimestik, tuleb kevadel korjata kokku mahalangenud puuoksad ja riisuda puulehti, mis takistavad rohukamara kujunemist. Liigirikkuse püsimiseks on vaja neid järjepidevalt niita. See ei lase kiirekasvulistel taimeliikidel domineerima hakata. Lisaks niitmisele tuleb võsa raiuda ning puid harvendada. Kogu niidetud hein tuleb kokku rehitseda ning niidult ära viia. Puisniidu hein on väga toitev ja väärtuslik sööt.
Puisniidud on meie kõige liigirikkamad taimekooslused. Siin võib ühel ruutmeetril kasvada rohkem kui 60 taimeliiki (Allika puisniidul 62 liiki/m2). Tänu hõredalt kasvavatele puudele saavad siin kõrvuti kasvada nii metsa- kui niidutaimed. Suuremate puude all leiavad kasvukoha varjutaluvad taimed, puude vahel olevatel lagendikel aga valgusnõudlikumad liigid.
Kui randades koguti hein enamasti kuhjadesse, siis puisniitudel kasutati heinaküüne. Matsalu metsa puisniitudel paiknes üle 100 heinaküüni. Külades sees asuvad puisniidud piirati sageli aiaga, et kariloomad sööma ei pääseks. Sügisel lasti kariloomad puisniidule ädalat sööma.
KULTUURIPÄRAND
Puisniite on kohalikud talupojad läbi sajandite kasutanud eluks tarviliku saamiseks. Kuna metsi oli vähe, saadi puisniitudelt hagu ning puitu. Lehtpuude peentest okstest valmistati lehisvihtu. Siit korjati ravimtaimi, seeni, marju ja pähkleid.
Mitmeid rohttaimi ning lehtpuude koort ja pungi on läbi sajandite kasutatud lõnga ja villa värvimiseks. Värvimiseks korjati taimi enamasti õitsemise ajal, kui need on kõige värskemad ning mahlakamad. Kasutati ka kuivatatud taimi, kuid neid kulus värvimiseks palju rohkem. Rohttaimede lehed ja õied koguti veidi enne õitsemise algust ning puukoor mahlajooksmise ajal.
Lõng pesti enne värvimist soojas seebivees. Et värv püsiks kauem, peitsiti lõng maarjajääga. Peitsimiseks vajalikke aineid sisaldavad ka hapuoblikas, kortsleht ja samblikud. Värvitoonide tugevdamiseks kasutati vask- või raudvitrioli.
Ka tänapäeval on rahvuslik käsitöö Matsalu külades au sees. Kuldkollase värvi saamiseks kasutatakse kollase karikakra õisi. Värvmadara juured annavad lõngale punase värvi. Rohekaskollase värvi saamiseks kasutatakse kasepungi, rohelise värvi saamiseks aga põldosja võrseid. Lisaks taimedele kasutatakse värvimiseks seeni (nt verevat vöödikut, soomusmamplit jt).