Vanematest kalapüügiviisidest väärib tähelepanu kunagine laialdane ahingupüük, eriti Matsalu lahe idaosas. Eriti levinud oli kudeva haugi raiumine tulevalgel, mida kutsuti tuluse- ehk toosepüügiks. Selleks kasutati kaht lamedapõhjalist puupaati või ühepuuvenet. Need ühendati omavahel nii, et nende vahele sai teha tuleaseme. Alusele asetatud pajas põletati puuhalge. Tavaliselt paiknes see paatide esiosas. Kummagi paadi eesotsas oli ahinguga mees, kes raius kalu oma paadi eest. Paatide tagaosas olid sõudjad, kes lükkasid paati edasi. Seda head saaki andvat kalapüügiviisi võis harrastada vaid mõisa loal. Mõisast tuli võtta püügiluba. Püütud kalad tuli viia mõisa, kus need üle loeti. Kui kala oli palju, said püüdjad oma osa. Ahingupüügile tuldi kuni 20 km kauguselt, korraga oli väljas üle 100 paadi. Tuledes laht olevat jätnud unustamatu mulje.
Jahimehed puhkehetkel. Foto: Keskkonnaameti arhiiv.
Matsalu jõgedes, lahes, üleujutatud roostikus ja luhal liikumiseks kasutati madalapõhjalist lootsikut (ruupa). Ruubaga sõideti paadi tagaosas istudes ja üheainsa aeruga sõudes. Levinud olid nn seitsme laua lootsikud, mis koosnesid kolmest põhjalauast ning kahest kõrgest pardalauast. Ruubad olid 3-5 m pikkused, teravate täävide ja ilma tüürita. Mõnikord kasutati neil lisaks aerudele ka väikest purje.
Lootsikuga Haeskas randumas. Foto: Ants Ale erakogu.
Et venedega paremini lahele pääseda, niideti roostikkusse sisse laiad sirged kanalid – veneteed. Kord kasutusele võetud veeteid kasutati aastakümneid. Need olid nii kitsad, et kaks venet mahtusid hädavaevu teineteisest mööda.
Matsalu lahe idaosas ja jõgedel olid ühena vähestest kohtadest kasutusel vitstest punutud kalatõkked ja mõrrad, mis 19. sajandi lõpus asendati võrgust mõrdadega.
Kalatõkked Kasari jõel. Foto: Keskkonnaameti arhiiv.
Piirkonna kalarikkuse tõttu anti tsaariajal kalarandu rendile. Versta pikkuse ala eest tuli aastas tasuda 600 rubla. Pidevalt tegeles piirkonnas kalapüügiga paarkümmend meest, hooajati tõusis püüdjate arv 150-ni. Matsalust püütud angerjaid veeti sumplaevadega isegi Saksamaale. 1686. aastal olevat Matsalu randades olnud 15 lepapalkidest kalurionni, kus peatunud Vormsi ja Hiiumaa kalurid maksid mõisnikule kümnist. Peamiselt kevadisele rändpüügile Matsalu lahte tulid Muhu-ja Saaremaa kalurid, aga vahel kaugemaltki kuni nõukogudeaja algukümneteni, mil traditsioon tasapisi hääbus.
Kiideva kalurid laadimas oma kalasaaki veoautole. Foto: Kiideva külaseltsi arhiiv.
VÄHIPÜÜK JA JÕENOODA VEDAMINE
Matsalu jõgede ääres oli vähipüük laialt levinud kuni 1930. aastani. Tollal olid peaaegu kõigis taludes olemas vähinatad. Ka Kumari on oma mälestusteraamatus „Lindude laht“ kirjeldanud, et enne kuivendamist püüti siinsetest jõgedest suuri vähke.
1930. aastal hakkas Kasari alamjooksul levima vähikatk, mis hävitas need loomad peaaegu täielikult.
Vähipüük küll säilis, kuid sellega tegeleti peamiselt jõgede kõrvalharudes. Vähkide arvukuse vähenemist kiirendas ka hilisem väetiste kasutamine.
Vähkide püüdmiseks kasutati puust nattasid. Need koosnesid ümarast pealt suletavast puust karbist ning selle külge kinnitatud puupulkadest. Need lasti jõkke nööri otsas. Püünisesse pandi söödaks konn.
Väiksematest jõeharudest ja ojadest püüti kalu liiviga – puitraamile tõmmatud kolmnurkse võrgust püünisega. Jõenooda ehk liiviga püüdmiseks oli vaja kolme meest. Kaks meest tegelesid nooda vedamisega, kolmas hirmutas kalu püünisesse.