19. sajandi lõpus olid luhakarjamaad igale talule eraldi välja mõõdetud, kuid tarastamata ning neid kasutati ühiselt. Karjas käisid talupered kordamööda. Heina tehti luhas võrdlemisi hilja – juuli lõpus ja augusti alguses.
Heinategu takistas tihti tõusuvesi, mis ujutas juba niidetud alad üle ning kandis heina minema. Tuule tugevnedes rakendati hobune aega viitmata vankri ette ning hakati heina lahe poolt kõrgematele kohtadele välja vedama.
Rõude luha kaugemaid, riigireservis olevaid heinamaid oli esimese Eesti Vabariigi ajal võimalik rendile saada. Neile heinamaadele sõideti mööda jõge lootsikuga mitmeks päevaks. Selline heinategu tasus end ära, sest seal oli rohukasv parem. Kasari luha idaosas ja talude lähedal olid heinaküünid. Kahjuks pole ühtki neist tänapäevani säilinud. Küll on Suitsu matkaraja ääres uus, kunagise eeskujul ehitatud küün.
Luha keskosas kasutati puudest ehitatud 60−70 cm kõrguseid kuhjaaluseid. Siis ei saanud tõusuvesi heina märjaks kasta. Maasse rammitud tugevad vaiad ühendati põiklattidega. Need omakorda punuti läbi kaseokstega. Sellised kuhjalavad pidasid vastu mitu aastat. Talvel tuli hein ühest kuhjast paari päevaga ära vedada, et tuisk ja lumesadu heina ära ei rikuks.
Kuhjaalus Kasari luhas. Foto: Keskkonnaameti arhiiv.