Kõre ehk juttselg-kärnkonn oli veel sada aastat tagasi Lääne-Eesti rannaniitudel väga tavaline. Lisaks rannaniitudele asustab ta ka nõmmesid, liivikuid ja karjääre. Kõrele on nime andnud vali kõrisev häälitsus, mis kostub paari kilomeetri kaugusele.
Alates 1980. aastatest on kõrede arvukus meie looduses kiiresti langenud ning liik on sattunud väljasuremisohtu. Kõre arvukuse languse põhjuseks on olnud rannaniitude kinnikasvamine. Kõre saab elada vaid madala taimestikuga aladel, sest lühikeste jalgade tõttu ei saa ta kõrges rohus liikuda.
Kõre on meie teistest kärnkonnadest väiksem, kasvades vaid 5−8 cm pikkuseks. Emasloomad on isasloomadest veidi suuremad. Kõre on hallikat või oliivrohelist värvi. Teda aitab eksimatult ära tunda üle selja jooksev helekollane triip.
Kõre on öise aktiivsusega loom. Päeval varjub ta enamasti kivide või puurontide alla. Kõred toituvad putukatest ja tigudest, kullesed söövad kivide ja puurontide külge kinnitunud vetikaid.
Kudemiseks vajab kõre madalaid veekogusid (vee sügavus kuni 15 cm), mis on vähese taimestikuga. Et kõred häälitsevad ainult vees olles, saab isasloom, kelle häälepõis on maksimaalselt õhuga täitunud, säilitada tasakaalu ainult siis, kui tal jalad kindlalt veekogu põhjale toetuvad. Isasloomadel on kurgu all suur sinakas kõlapõis, mis paisub häälitsemise ajal pea suuruseks.
Kõred talvituvad septembrist aprillini. Selleks kaevavad nad endale kuni 3 meetri sügavuse uru. Talvituvaid kõresid on leitud ka sõnnikuhunnikutest ning keldritest.
Matsalu rahvuspargis on paar kõre asurkonda, kuid need on väga ohustatud. Kõrede taasasustamisega ja asurkondade säilitamisega tegeletakse Penijõel asuvas ohustatud liikide taastamis- ja rehabilitatsioonikeskuses. Seal kasvatatakse kõrekulleseid, kuni nad on moondunud väikesteks kõredeks ja on loodusesse laskmiseks piisavalt suured. Igal aastal kasvatatakse üles sadu noori kõresid ja viiakse loodusesse selleks, et liik meil püsima jääks. Kõre on looduskaitse all (I kaitsekategooria).“