Rebane eelistab elupaigana vaheldusrikast maastikku, kus leidub nii rohumaid kui metsa. Ta peab jahti peamiselt avamaastikul. Saagijahile ilmub rebane enamasti hommiku- ja õhtuhämarikus.
Rebane on kõigesööja. Tema põhiliseks toiduks on närilised, kuid ta sööb ka putukaid, kahepaikseid, roomajaid, linde, nende mune ning poegi. Rebane sööb ka taimset toitu, eriti marjade valmimise ajal. Talvel toitub ta meelsasti raipest. Rohus krõbistavat uruhiirt võib rebane kuulda mitmekümne meetri kauguselt.
Ühe looma territooriumi suurus on harilikult 4000‒10000 hektarit. Kõrvuti elavate rebaste territooriumid võivad osaliselt kattuda. Oma kodupiirkonna piire märgistavad loomad uriiniga.
Talvel jõuavad rebased üle merejää ka laidudele. Kuna maas paiknevad pesad on kiskjale kergesti kättesaadavad, tekitavad pesitsusajaks laidudele jäänud rebased linnukolooniates palju kahju. Seetõttu üritatakse väikesaared jahimeeste abiga kiskjatest puhtana hoida. Rannaniitudel asuvad urud tihti väikestes kadakatukkades. Seetõttu püütakse põõsastikke maha raiuda, nii jääb väikekiskjatele vähem varjevõimalusi.
Rebaste jooksuaeg on veebruaris. Sel ajal võib kuulda nende klähvimist meenutavaid häälitsusi. Rebaseurg paikneb harilikult tihedas põõsastikus. Selle asukohta reedavad kõrges rohus olevad sissetallatud käigurajad, samuti uru ees vedelevad toidujäänused. Urul on harilikult mitu väljapääsu, et loom saaks ohu korral põgeneda. Aprillis või mais toob emarebane ilmale 3‒10 kutsikat. Pojad lahkuvad urust umbes 4 kuu vanuselt.