Rästik on ainus meie looduses esinev mürkmadu. Tema elupaigaks on niisked segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood ning veekogude kaldaalad. Täiskasvanud rästik kasvab kuni 80 cm pikkuseks.
Rästik võib olla pruuni, hallikat või musta värvi. Tumedatel isenditel puudub liigile iseloomulik siksakiline seljamuster. Kõige paremini saab rästikut nastikust eristada kollaste kuklalaikude puudumise järgi.
Rästik on väga paikne loom. Suvel ei liigu ta varjekohast harilikult rohkem kui 100 meetri kaugusele. Vaid kevadel ja sügisel võivad rästikud ette võtta mõnekilomeetriseid rändeid talvitumiskohade ja „suvekorteriˮ vahel.
Talvituskohaks on allpool maapinna külmumispiiri asuv urg. Temperatuur peab seal kogu talve jooksul püsima paar-kolm kraadi üle nulli. Sobivasse talvituskohta koondub kokku rohkesti madusid. Üks selline talvituskoht asub Salevere Salumäe jalamil.
Rästikud virguvad aprillis, esimeste soojade ilmadega. Mais leiab aset nende põnev pulmamäng. Sel ajal koonduvad samadesse kohtadesse kümned rästikud. Isasloomad peavad omavahel turniire, üritades teineteist maha suruda.
Rästikupojad arenevad emaslooma kehas olevates munades. Sealt väljuvad juba koorunud rästikupojad, mille tõttu jääb mulje nagu emasloom „sünnitaks“. Pojad kooruvad augustis. Inimese lähenedes võtab rästik sisse kaitseasendi, tõmbudes kerra ning tõstes pea veidi üles. Kui loom rahule jätta, ei ründa ta inimest kunagi.
Rästikud toituvad hiirtest, sisalikest, konnadest ning isegi linnupoegadest. Ise on nad saagiks rebasele, mägrale, kährikule, sookurele ning kaljukotkale. Rästik on looduskaitse all (III kaitsekategooria).