Väikeluik on meie kolmest luigeliigist kõige väiksem ja lühema kaelaga. Ta nokk on lühem kui laululuigel ning see on peaaegu must - üksnes nokatüvik on kollane.
Väikeluik on kõige põhjapoolsema levikuga luik. Tema pesitsusalad asuvad arktilistes tundrates, põhiliselt Taimõri poolsaare ümbruses. Need linnud talvituvad Lääne-Euroopas, peamiselt Hollandis ja Saksamaal.
Meile saabuvad esimesed väikeluiged märtsi lõpus või aprilli alguses. Kevadrände ajal peatub Matsalus 4000−7000 väikeluike. Sügisrände ajal on neid siin mitu korda vähem. Siis rändab põhiline osa neist läbi Ida-Eesti, peatudes Peipsi-Pihkva järvel.
Väikeluiki on kerge ära tunda valju, veidi haukumist meenutava häälitsuse järgi. Põhjamaised luiged on kõige häälekamad päikesetõusu ja -loojangu ajal.
Väikeluik toitub merepõhjas olevatest veetaimedest ning selgrootutest. Nende põhilisteks toidutaimedeks on penikeeled. Lühikese kaela tõttu saavad väikeluiged toitu kätte vaid kuni 70 cm sügavusest veest. Seetõttu saavad nad rände ajal toituda ainult madalates lahtedes. Kui Matsalu laht on veel jääs, käivad väikeluiged orasepõldudel toitumas. Väikeluik on looduskaitse all (II kaitsekategooria).