Maailmas peetakse lindude teadusliku märgistamise alguseks 1899. aastat, kui Taani kooliõpetaja Hans Christian Cornelius Mortensen (1856–1921) hakkas linde alumiiniumrõngastega rõngastama. Eestis algas rõngastamine 1910. aastal Riia Looduseuurijate Seltsi eestvõttel, kui Lääne-Saaremaale Rootsiküla mõisa rajati bioloogiajaam. Sama aasta juunis rõngastati lähedal asuvatel laidudel esimesed linnupojad. Enne teist maailmasõda tegeles igal aastal lindude rõngastamisega kümmekond inimest. Matsalus märgistati esimesed linnud 1924. aastal. 
Lindude rõngastamisega hakati aktiivsemalt tegelema pärast Teist maailmasõda. Matsalus algas aktiivne rõngastusperiood kohe looduskaitseala loomise järel 1957. aastal. Kaitseala algaastatel rõngastati suurel hulgal merelinde. Seda tööd koordineerisid samal aastal Matsalusse tööle asunud Sven Onno (1934‒1974) ja Valdur Paakspuu (1934‒1991). Töös osales ka arvukalt õpilasi ning üliõpilasi.

Eve Mägi, Arvo Miilmets ja Juhan Kuldmeri välitöödel Hanemaal (1976.a). Foto: Keskkonnaameti arhiiv.

1962. aastal võttis Sven Onno kalakajakate uurimisel esimest korda kasutusele värvilised plastrõngad. Iga lind sai jalga unikaalse värvikombinatsiooniga märgise. Võrreldes metallrõngastega oli see suur samm edasi, sest uusi rõngaid oli võimalik eemalt binokliga lugeda. 1960. aastatel alustati Matsalu lähedal Puhtu Bioloogiajaamas Jüri Keskpaiga (sündinud 1936) eestvõttel lindude jälgimist raadiosaatjatega.
Kuni 1970. aastani rõngastati linde peamiselt Moskva rõngastuskeskusest pärinevate rõngastega. Üleliiduline keskus ei suutnud aga siinseid ornitolooge piisava hulga rõngastega varustada. Taivo Kastepõllu (sündinud 1942) eestvõttel alustati 1970. aastal rõngaste valmistamist kohapeal ja tollest aastast alates hakati siin kõiki linde märgistama „MATSALU” kirja kandvate rõngastega. Eesti rõngastustegevuse koordineerimiseks ja andmete koondamiseks asutati Penijõele rõngastuskeskus.
Rõngaste nappusest ülesaamine andis lindude uurimisele tohutu tõuke. 1970.‒1980. aastatel hakati linde suurte võrgust püünistega püüdma Pärnumaal Kablis, hiljem Pulgojal, Laos ning Sõrves. 1975. aastal märgistati esimest korda ühe aasta jooksul üle 100 000 linnu. Harrastajate kaasabil viidi läbi seninägematu ulatusega rõngastamise suurprojektid „Larus”, „Parus”, „Baltika” ja „Acroprojekt”.
Tänapäeval on aina olulisemaks muutunud lindude uurimine värviliste rõngaste ning satelliitsaatjate abil. Viimastega uuritakse peamiselt meie kotkaid ja must-toonekurgi. Värvirõngastega on Matsalus märgistatud näiteks kalakajakaid, kormorane, hallhanesid, kühmnokk-luiki, merikotkaid ja niidurüdisid. 

Värvirõngastega märgistamine aitab linnu päritolu tuvastada ka hiljem lindu kinni püüdmata. Foto: Kaarel Kaisel.

Praegu tegeleb Eestis lindude ja nahkhiirte märgistamisega ligikaudu 70 inimest. Matsalus asuv keskus koolitab rõngastajaid, koondab rõngastusandmeid ning suhtleb teiste riikide rõngastuskeskustega. Lisaks sisestatakse keskuses aastakümnete jooksul kogunenud ligi 50 000 taasleidu elektroonilisse andmebaasi. Nii muutub see väärtuslik teave looduskaitsjatele kättesaadavaks ning aitab kaasa meie lindude käekäigu uurimisele.

Kui oled leidnud rõngastatud linnu, siis tuleks üles täheldada kõik rõngal olevad tähed ja numbrid. Oma taasleiust tuleb teatada Keskkonnaagentuuri Matsalu rõngastuskeskusele e-postiga: matsalu@envir.ee.